Long time, no see...
Vahepeal olen teinud oma esimese rattaavarii - mäletate veel seda valjuhäälset pidurit, mis vaid vihmaga vait jääb ja ei pidurda (tema puhul küll ei kehti vanasõna palju kisa, vähe villa)? Selle jupstüki tõttu ma märja ilmaga ühe "piruka" tagapamperit õrnalt puudutasingi, kuna pidurilingi lõpuni väljatõmbamisele ei järgnenud peaaegu midagi. Äkkpidurdused ruulivad. Tagapidur on märjaga eriti mõttetu - tõmbab ratta blokki ja too libiseb nigu suusk mööda asfaltit - ka Veerpalu oleks nii hea libisemise üle uhke.

Täna avastasin mitu olulist asja. Esiteks, jalakäijad ja lastekärudega noored emad armastavad moodustada jalgrattateedele inimslaalomiradu. Ühe Browni liikumist sooritava mammi oleksingi peaaegu alla ajanud. Õnneks pidur seekord otsustas töötada. Teiseks, priskemat sorti kimalaseratsanikud (aka rolleristid) kipuvad kohati jalgu jääma - ja minu arust ei ole see ratas üldsegi nii kiire minekuga... Kolmandaks, vana venekas kõlbab kergemat sorti off-roadiks päris hästi, nagu näitas retk Jänese matkarajale - nii mõnelegi maastikurattale sai tagahelkurit näidatud. 28" rattad ja vedrudega vanakoolisadul on ebatasasel rajal üpris mugavad ning juhitavus hea. Vaid pidurid võiksid paremad olla.

Rääkides Jänese rajast - kes kuradi keenjus otsustas seal ca 5. kilomeetri peal kraavi ületava purde maha lammutada? Ahvikari...

Täna sai ka väheke hooldust tehtud - tagajooks ja kett õlitatud. Tagajooksul kasutasin Vene teflonmääret - pidavat hõõrdumist vähendama 2,8 korda ja detailide eluiga pikendama 30-40%. Eks näis. Lähipäevadel võtan keskjooksu ka käsile.