Kett on nii tugev kui selle nõrgim lüli

Täna Riia mäest üles vändates juhtus see, et Tartu tagasihoidlikud "mäed" ja minu veel tagasihoidlikum jõud said ketist jagu. In torque we trust!

Long time, no see...
Vahepeal olen teinud oma esimese rattaavarii - mäletate veel seda valjuhäälset pidurit, mis vaid vihmaga vait jääb ja ei pidurda (tema puhul küll ei kehti vanasõna palju kisa, vähe villa)? Selle jupstüki tõttu ma märja ilmaga ühe "piruka" tagapamperit õrnalt puudutasingi, kuna pidurilingi lõpuni väljatõmbamisele ei järgnenud peaaegu midagi. Äkkpidurdused ruulivad. Tagapidur on märjaga eriti mõttetu - tõmbab ratta blokki ja too libiseb nigu suusk mööda asfaltit - ka Veerpalu oleks nii hea libisemise üle uhke.

Täna avastasin mitu olulist asja. Esiteks, jalakäijad ja lastekärudega noored emad armastavad moodustada jalgrattateedele inimslaalomiradu. Ühe Browni liikumist sooritava mammi oleksingi peaaegu alla ajanud. Õnneks pidur seekord otsustas töötada. Teiseks, priskemat sorti kimalaseratsanikud (aka rolleristid) kipuvad kohati jalgu jääma - ja minu arust ei ole see ratas üldsegi nii kiire minekuga... Kolmandaks, vana venekas kõlbab kergemat sorti off-roadiks päris hästi, nagu näitas retk Jänese matkarajale - nii mõnelegi maastikurattale sai tagahelkurit näidatud. 28" rattad ja vedrudega vanakoolisadul on ebatasasel rajal üpris mugavad ning juhitavus hea. Vaid pidurid võiksid paremad olla.

Rääkides Jänese rajast - kes kuradi keenjus otsustas seal ca 5. kilomeetri peal kraavi ületava purde maha lammutada? Ahvikari...

Täna sai ka väheke hooldust tehtud - tagajooks ja kett õlitatud. Tagajooksul kasutasin Vene teflonmääret - pidavat hõõrdumist vähendama 2,8 korda ja detailide eluiga pikendama 30-40%. Eks näis. Lähipäevadel võtan keskjooksu ka käsile.

Algus ja esimesed viis päeva

Vedeles siis pööningul üks vana CCCP aegade hämarustest pärit naisterattakolakas. Otse tehasest, raamil pakkepabergi ümber. Esimene viga, mis silma torkas, oli õhku mitte pidavad sisekummid ja rattad... No mis rattad, ekstsentrikud ju.

Aga veljed sai enam-vähem sirgu (loperdavad tegelikult ikka veel) ning 90.- eest õhukummid ja 60.- eest pump ostetud (selle pumba juurde tulen ma hiljem veel tagasi).

Niisiis, esimene päev. Proovisõit sõbra juurde rattaluku järele. Sinna sai kenasti ning linnulaulule ja mootorimürale lisandusid äärelinna tänavaile esipiduri kaeblikud karjed kiiruse vähendamisel. Karjub ta siiamaani, ainult vihmaga on vähe vaiksem. Ei pidurda ka.

Tagasitee. Peale ca 100 meetrit otsustas töökohast vaikse kõlina saatel lahkuda pedaali kiil (millele ma muidugi mutri külge unustasin keerata). Ratas käekõrvale, 180 kraadi ja tagasi sõbra juurde mutreid laenama.

Uued mutrid küljes, tuiskasin järgmise sihtkoha poole, kui tähelepanu äratas tagasihoidlik 9. oktaavi saehambasündi (Roland Tb-303, keegi mäletab veel?) taoline hääl esiratta poolt. "Muusikuks" osutus helkur, mille mutter oli lahti põrunud. Sai siis mutrit pingutatud. Üle pingutatud. Hüvasti, keere! Helkur rändas seljakotti.

Teine päev. Õhtul töölt koju sõites raskendus oluliselt vasaku pedaali pöörlemine ümber telje. Diagnoos: lootusetult kõverdunud-kulunud laagriraam ja kuulid (peale ühe) suutsin ära kaotada.

Kolmas päev. Laupäev. Miks kõik kaupmehed arvavad, et laupäeva pärastlõunal kellegil rattaosi vaja ei lähe? Mäkaiverdasin pedaali kuidagi korda, neli laagrikuuli kummagisse otsa ja vana laagriraami neid enam-vähem õigesse asendisse hoidma. Katsesõidul sõbra juurde koormakatte järele ja tagasi otsustas pidurilingi kinnitus liikuvaks hakata. Pluss vihmase ilma rattarõõmud kui pole porilaudu.

Neljas päev. Turu ja Riia tänava ristmikul keset kõige tihedamat liiklust otsustas püksisäär keti vahele jääda. Püksisäär lühenes paari sentimeetri võrra.

Viies päev, ehk siis täna. Hommikul enne tööle sõitmist otsustasin rehvirõhku suurendada. Oli teine kuidagi kängu jäänud. Ventiili kork maha, lohv otsa, õhu väljumise sisin, krutin lohvi päripäeva, väljuva õhu sisin lõppeb rehvirõhu ühtlustumisel atmosfäärirõhuga. Diagnoos: lohvil vint maas. Ärge küsige, kuidas. Niipalju siis 60.- Hiina pumbast. Kiire telefonikõne, paaniline uksele koputamine, sobiva lohvi otsingud kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest. Tulemus - null. Jalad selga ja Velospetsi, kust 30.- eest loovutati mulle vahva Saksamaal valmistatud plastmassist lohv. Jõudsin tööle plaanitust tunnike hiljem.

Ostsin ka uue laagri pedaalile. Nagu hiljem selgus, pisut vales mõõdus. Mäkaiverdasin kuulid vana raami abil paika, ja teele!

Peale viimast juhtumit jõudsin järeldusele, et seda velot saadab mingisugune iidne needus, mis takistab oluliselt selle transpordivahendi muretut kasutamist.

See, või siis on tegu fanaatilisest feministist rattaga, kes ei kannata enda seljas meesterahvast silmaotsaski.