Vedeles siis pööningul üks vana CCCP aegade hämarustest pärit naisterattakolakas. Otse tehasest, raamil pakkepabergi ümber. Esimene viga, mis silma torkas, oli õhku mitte pidavad sisekummid ja rattad... No mis rattad, ekstsentrikud ju.
Aga veljed sai enam-vähem sirgu (loperdavad tegelikult ikka veel) ning 90.- eest õhukummid ja 60.- eest pump ostetud (selle pumba juurde tulen ma hiljem veel tagasi).
Niisiis, esimene päev. Proovisõit sõbra juurde rattaluku järele. Sinna sai kenasti ning linnulaulule ja mootorimürale lisandusid äärelinna tänavaile esipiduri kaeblikud karjed kiiruse vähendamisel. Karjub ta siiamaani, ainult vihmaga on vähe vaiksem. Ei pidurda ka.
Tagasitee. Peale ca 100 meetrit otsustas töökohast vaikse kõlina saatel lahkuda pedaali kiil (millele ma muidugi mutri külge unustasin keerata). Ratas käekõrvale, 180 kraadi ja tagasi sõbra juurde mutreid laenama.
Uued mutrid küljes, tuiskasin järgmise sihtkoha poole, kui tähelepanu äratas tagasihoidlik 9. oktaavi saehambasündi (Roland Tb-303, keegi mäletab veel?) taoline hääl esiratta poolt. "Muusikuks" osutus helkur, mille mutter oli lahti põrunud. Sai siis mutrit pingutatud. Üle pingutatud. Hüvasti, keere! Helkur rändas seljakotti.
Teine päev. Õhtul töölt koju sõites raskendus oluliselt vasaku pedaali pöörlemine ümber telje. Diagnoos: lootusetult kõverdunud-kulunud laagriraam ja kuulid (peale ühe) suutsin ära kaotada.
Kolmas päev. Laupäev. Miks kõik kaupmehed arvavad, et laupäeva pärastlõunal kellegil rattaosi vaja ei lähe? Mäkaiverdasin pedaali kuidagi korda, neli laagrikuuli kummagisse otsa ja vana laagriraami neid enam-vähem õigesse asendisse hoidma. Katsesõidul sõbra juurde koormakatte järele ja tagasi otsustas pidurilingi kinnitus liikuvaks hakata. Pluss vihmase ilma rattarõõmud kui pole porilaudu.
Neljas päev. Turu ja Riia tänava ristmikul keset kõige tihedamat liiklust otsustas püksisäär keti vahele jääda. Püksisäär lühenes paari sentimeetri võrra.
Viies päev, ehk siis täna. Hommikul enne tööle sõitmist otsustasin rehvirõhku suurendada. Oli teine kuidagi kängu jäänud. Ventiili kork maha, lohv otsa, õhu väljumise sisin, krutin lohvi päripäeva, väljuva õhu sisin lõppeb rehvirõhu ühtlustumisel atmosfäärirõhuga. Diagnoos: lohvil vint maas. Ärge küsige, kuidas. Niipalju siis 60.- Hiina pumbast. Kiire telefonikõne, paaniline uksele koputamine, sobiva lohvi otsingud kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest. Tulemus - null. Jalad selga ja Velospetsi, kust 30.- eest loovutati mulle vahva Saksamaal valmistatud plastmassist lohv. Jõudsin tööle plaanitust tunnike hiljem.
Ostsin ka uue laagri pedaalile. Nagu hiljem selgus, pisut vales mõõdus. Mäkaiverdasin kuulid vana raami abil paika, ja teele!
Peale viimast juhtumit jõudsin järeldusele, et seda velot saadab mingisugune iidne needus, mis takistab oluliselt selle transpordivahendi muretut kasutamist.
See, või siis on tegu fanaatilisest feministist rattaga, kes ei kannata enda seljas meesterahvast silmaotsaski.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment